Mõisa ajalugu

Kloostri valduses (1287 – 1510)

1287. aastast pärineb Erik VI Menvedi kinnituskiri kloostri valduste kohta ning seal on mainitud ka Palmset. 1300. a. ringis on Palmsest saanud kloostri lauamõis. Igatahes 1510. aastal vahetas kloostri abtiss Elisabet Brincke Bertram Jungega Palmse mõisa Nabala mõisa vastu. Sel ajal tegeleti mõisas peamiselt viljakasvatusega, kasvatati nii rukist kui otra. Teateid on ka kahest vesiveskist – Oruveski ja Joaveski.

Perekond Metztacken (1522 – 1677)

Alates 1522. aastast kuulus mõis perekond Metztackenitele. 1558. aastal alanud Liivi sõjas hävines suur osa Palmse mõisa hoonetest, mille ulatuslikum ülesehitamine algas pärast Altmargis sõlmitud rahu 1629. aastal.  Rootsi võimude poolt 1586. aastal läbi viidud suure omandisuhete revisjoni andmeil loeti mõisa suuruseks 21 adramaad. Olulised olid kalastuskohad nii merel kui siseveekogudel. Aastal 1648. käis Palmse mõisnik Arend Metztacken Võsu Üllikjärve pärast kohut Sagadi mõisa rentnikuga, kes soovis järve tervikuna oma valdusse. Palmse mõisa mereäärne kalastuskoht asus Võsu rannas.

Perekond von der Pahlen (1677 – 1923)

Mõisakompleksi rajamist alustati Gustav Christian von der Pahleni ajal. Siiski ei jõutud ehitustöödega väga kaugele kuna Eestimaad tabas Suur Näljahäda (1695 – 1697) ning peatselt algas ka Põhjasõda. 1710. aastal tabas Palmset katkuepideemia, mis tappis 229 inimest ning mõis jäi üsna armetusse seisu.  

Siiski algasid peatselt pärast Põhjasõda ehitustööd ning 18. sajandi keskpaigaks oli Palmsest saanud tõeline barokkansambel, kus leidus ligi paarkümmend ehitist. Sajandi lõpul, kui viinapõletamisest sai mõisnike peamisi tuluallikaid, ehitati uus viinaköök, samuti nuumhärgade tall, sest kujutas ju viinapõletamisest jääv praak väärt loomasööta. Viinatööstuse suurenemisega laieneesid ka põllud ning tõusis teokoormiste maht. Viina müüdi Tallinnasse ning turustati kohalikes kõrtsides – Viitna, Rahkama ja Kõrve ja Võsu kõrtsides. 19. sajandi lõpul müüdi toorpiiritus aktsiaseltsile Rosen&Co.

Palmse mõisa telliselööv Võsul oli olemas hiljemalt 1780. aastal, kuid telliseid toodeti peamiselt omatarbeks. 1868. aastal alustas tööd kaasaegne telliselööv Hoffmanni ahjude ning gööpelajamiga tellisepressiga, lisaks toodeti ka katusekive.

Pindalalt kuulus Palmse 19 sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10000 ha, enamus oli mets ja raba. Põllumaad oli mõisal 384 ning kultuurheinamaad 549 hektarit, talupoegi oli 900 ringis. Peamise sissetuleku andsid karjamõisate ja talude rent, küttepuude ja laudade müük, tellisetööstus ja toorpiirituse müük. Lisaks suurtele ettevõtetele olid mõisas ka oma meierei,  kangakudumistöökoda, paemurd, lubja- ja tõrvaahjud, mille toodangut kasutati omatarbeks.

Mõisa riigistamisest tänapäevani

1923. aastal jagati Palmse mõisa maad asundustaludeks ning mõisasüda oli kuni II maailmasōjani Kaitseliidu kasutada, sel ajal hävis 1830-ndatel aastatel ehitatud tiibhoone. Võsul tellisevabrik ja Oruveski Lauatööstus jäid pärast maareformi Pahlenite omandisse, kes need omakorda välja rentisid. Tellisevabrikus valmistati telliseid kuni 1933. aastani.  Pärast II maailmasōda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ja peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mōis Eestis, mis taastati koos kōigi mōisasüdamesse kuuluvate hoonetega, andes sel viisil hea ülevaate ühest Eestimaale läbi sajandite iseloomulikust mōisast. Restaureerimistööd toimusid aastail 1975 - 1985, nende käigus avastati ja taastati ka seinamaalingud.  Ennistatud mõisamaja avas oma uksed 1986. aasta suvel.

Alates 2002. aastast kuulub Palmse mōisaansambel Sihtasutusele Virumaa Muuseumid.