Palmimaja

Ehitamise aeg: 
1870

Üks ilusamaid ehitisi mõisaansamblis on palmimaja – talveaed.

Klaaslavasid melonite, arbuuside ning värske salati kasvatamiseks leidus Palmses juba 18. sajandi lõpul. Praegused triiphooned ehk peenemalt öelduna oranžeriid (apelsinimajad) on ehitatud Alexander von der Pahleni aegu 1870-ndatel aastatel.

Rajatise ajalugu: 

Palmse mõisa palmimaja algne ehitusaasta andis võimaluse ajastutruudust kaotamata kasvatada väga suurt taimevalikut. Mitte kunagi varem pole eksootiliste taimede kasvatamine olnud nii populaarne kui XIX sajandil. Peapõhjuseid oli kaks – taimede suur valik - XIX sajandi alguseks oli asumaadest Euroopasse introdutseeritud juba enam kui 5000 erinevat eksootilist taimeliiki ning kasvatamise odavnemine. Küttesüsteemid olid tublisti edasi arenenud ning hüppeliselt odavnes ka klaas – leiutati tahvelklaasi tootmise tehnoloogia.
Ennenägematutele taimedele ehitati üha uusi ja uhkemaid kasvuhooneid ning tekkis aiandusstiil, mida nimetati gardenesque, milles aednikud püüavad üksteist oma haruldustega üle trumbata. Tolleaegse aiakujundusmoe üheks tähtsaks komponendiks olid ka musterpeenrad, mis olid suuresti üles ehitud kasvuhoonetes ja talveaedades ületalve hoitavatele eksootidele. Aednikud püüdsid suveks välja tuua kõikvõimalikud taimed alates peenra keskpunkti sätitud palmidest ja agaavidest kuni mustrite moodustamiseks kasutatavates soomuslehikutest ning muudest sukulentidest.

Koos selle moega jõudis suuremamahuline toataimekasvatus ka Eestimaale. Esimesed talveaaiad ja triiphooned olid mõisate juurde ehitatud juba XIX sajandi esimestel kümnenditel ning sellel ajal rajati ka Tartu Ülikooli Botaanikaaia esimesed kasvuhooned. Tõsiselt suurejoonelised talveaiad hakkasid kerkima aga alles sajandi teisel poole. XIX sajandi lõpus oli ka Eestis kasvatatavate eksootiliste taimede  mitmekesisus üllatavalt suur.

Siiski peeti ka Eestis sel aja kõige väärikamateks toataimedeks mitmesuguseid palme, kuid peaaegu sama populaarsed olid ka tõlvpuud, aspidistrad, loorberipuud ning mürdipõõsad ja loomulikult ka fuksiad ja pelargoonid. Viimased neist leidsid kiiresti tee ka lihtrahva aknalaudadele.

Vaatamata aga küllalt suurele eksootide valikule, oli XIX sajandi talveaiad ikkagi pigem kas puhkuse ja võõrustamispaigad pererahvale, eksootiliste puuviljakultuuride tootmiskasvuhooned ja/või suveks haljastusaktsendina õue tõstetavate eksootide talvituskohad. Sageli kasvatati talveaedades ka potililli selleks, et dekoreerida häärberit.

Seetõttu kasvatati dekoratiivtaimi tolleaegsetes talveaedades peamiselt pottides ning riiulitel. Krunti istust kasutati reeglina vaid väga suurte talveaedade, üksikute taimede või puuviljakultuuride puhul, nt. viinapuud. 

1970-ndate aastate alguses taastati hoone vanade fotode järgi ning renoveeriti 2014/2016.